Õmblemispisik?

Mõtlesin, et õmbleks ka vahepeal midagi. Sellel alal ma eriti palju kätt proovinud ei ole. Nukuriideid sai küll omal ajal tehtud. Ja seal suutsin ma asja ikka nii kaugele välja arendada, et tegin riideid lausa lõigete järgi - õmblesin pluusile tillukese krae ja isegi tibatillukesed varruka otsad.

Riietest olen endale vaid ühe kleidi kobamisi tööõpetuse tunnis õmmelnud ning kaks paari velvetpükse. Ühed neist said isegi vaat et ribadeks kantud. Teised aga jäid kappi seisma. Said liiga kitsad ja ebamugavad. Vanaema küll ütles, et nendega sa istuda ei saa, aga mina oma jonni ei jätnud, sest püksid olid peegli ees imetledes nii kenad... Aga seda tuleb mul tunnistada, et juba esimesel päeval, kui ma nendega koolis käisin, olid õhtuks siit-sealt õmblused lahti tulnud...

Ja sinna see õmblemistuhin mul ka jäi. Nüüd olen plaani võtnud õmblusmasinaga uuesti suhteid soojendada. Kangas on olemas, idee on olemas, ka lõiked ja õpetus on olemas. Paraku pean vaid ootama esimest võimalust, et emale külla sõita, sest mul endal õmblusmasinat ei ole. Veidi kardan ka - et äkki ei saa asjast asja ja keeran hea tükki riiet untsu. Kangas ise on linase-viskoosi segu, väga romantiline-roosiline. Nu loodame parimat...