Vaikselt ikka tegutsen

Vaikus on siin olnud nüüd pikka aega. Ei ole vahepeal hoo peale saanud. Nädalavahetusel aga mõtlesin, et lõpetaks siis vähemalt mõne poolelioleva töö ära. Mul triibukindad veel eelmisest aastast seisma jäänud, üks on enam-vähem valmis ja teist ei viitsind alustada. Võtsin nüüd asja käsile.

See kinnas ootab veel pöialt ja teist kinnast paariliseks.

Samas stiilis triibulised sokid on saanud mulle juba suureks sõbraks:) Pean hakkama varsti uut paari kuduma.

Projektivabadus

Sõna otseses mõttes niimoodi võiks minu praegust olukorda nimetada. Ei ole ühtegi asja pooleli. Eks see ole loomulik, kui vahepeal pikem paus sisse tuleb. Mingi aeg on vaja olla ja mõtteid koguda. See blogi siin nagu kohustaks pidevalt midagi tegema, aga päris tegemise pärast üksi ka ei taha midagi ette võtta. Ma ikka püüan seda poliitikat hoida, et kõik, mis ma teen, peab olema ka praktiline.

Lugesin domesticraftsi blogist üht sissekannet, kus ta küsib - kas te ka kannate seda, mida koote? Mina ikka enam-vähem üritan. Aga millegipärast kipuvad asjad seisma jääma. Nüüd viimased projektid, millest ka siin blogis olen kirjutanud, need on kasutust leidnud. Varasemaid asju eriti ei taha selga panna. Siis polnud ka mingit erilist kogemust ja ükski kudum ei tulnud välja selline nagu algul lootnud olin. Vist sellepärast läks vahepeal see suur isetegemise tahtmine üle. Nüüd küll üritan ennast rohkem taltsutada igast hullude projektide osas, kuid olgem ausad - igast tavaliste tarbeesemete kudumine on ikka jama ja igav.

Sellepärast ma ei suudagi vist kuidagi ära otsustada, et mida ja kuidas nüüd järgmiseks teha. Suvepuhkuse ajal tuli kange tahtmine kududa midagi hirm-roosat, kohe siukest tigedalt roosat. Võibolla teengi ära.