Ja roosa kotike kah

Leidsin üles ka roosa koti, mis samas stiilis tehtud. Väiksem.


Lasen siin muudkui aga vana rasva peal ja uusi töid üldse ei postita. Pean tunnistama, et ei olegi midagi pooleli... või ei - valetan! On küll pooleli, aga pooleli see vist jääbki. Hakkasin suve algul topi tegema, selline suht tavaline ülevalt heegeldatud bikiiniosaga ja alla kudusin pitsmustri, aga nagu ikka, ei ole suutnud ma lõngaga arvestada. Ja juhtus see, mis ilmselt juhtuma pidigi - lõng sai otsa... ja poest kah, jälle... Aga ma ei viitsi sebima ka hakata. Nagunii saab suvi varsti läbi ja mõtted juba suunduvad sügise poole. Ja see top mulle nii väga ei meeldi ka. Las siis läheb nii nagu läheb, kui leian lõnga, koon valmis. Ja kui ei leia, pole ka miskit hullu.

Tegelikult üritangi siin uue töö peale saada. Oli kohe päris mitu varianti, mida teha. Aga kõike ei jõua. Ja mõne ideega on nii ka, et tuleb kohe ära teha. Kui seisma jääb, läheb käärima.

Kolasin netis ringi ja avastasin, et raglaanlõikega saab päris põnevaid asju korraldada. Ma pole ühtegi raglaani varem teinud. Tundus kuidagi keeruline, aga kui lähemalt uurida, siis võibolla et lihtsamgi veel kui tavaline kahandamisega kampsun.

See pluus siin pildil on üks armsamaid näiteid (et asi aus oleks, siis pärineb muster siit lehelt). Kudumisõpetus on muidugi tasuline. Iseenesest mitte väga kallis, nii mingi ca 60 eeku, kui ma õieti arvestasin. Aga no milline jamamine selle tellimisega... Mõistlikum on vist ise nuputama hakata. Niipalju, kui ma erinevatest blogidest teada sain, on see kootud ringvarrastel ühes tükis ülevalt alla. Sellisest asjast kuulen esimest korda. Heal juhul mõtlen ma ikka tükkhaaval kududes asja välja... aga võibolla ei olegi see ühes tükis kudumine nii raske...


Ühesõnaga - mulle tundub, et olen oma uue projekti leidnud, mille üle pead murda. Ikka kipub mul viimasel ajal olema nii, et hakkan mingi pildi järgi kuduma. Mõnes mõttes ongi just huvitav - õpib ka kindlasti rohkem, kui sõrmega järge ajades.

Jõudsin siin kavandamisega vaikselt algust teha:


Saab siis näha, kas asjast ka asja saab...

Sinine pidulik kotike

Puhkus läbi ja tagasi töiste asjade maailmas. Ei viitsinudki puhkuse ajal näputööd teha. Ostsin küll lõnga ja tuhnisin ajakirjades, aga õiget tunnet ei tulnud peale ja nii ta jäi. Leidsin aga ühe varem tehtud töö - heegeldatud kotike. Siuke pikulikumat sorti.

Pealt kaunistatud litrite ja lilledega (mis ei ole paraku enda tehtud, Abakhanist ostetud) ning sangadeks kasutasin pärlpaela.

Puhkus, puhkus, puhkus...

Kulgen nüüd mõneks ajaks puhkusele. Loodetavasti leian aega või viitsin natuke ka näputööd teha. Igatahes ostsin lõngad valmis - sinna, kuhu lähen, seal kahjuks lõngapoodi pole:( Tavaliselt mul just siis tulevadki kõik head ideed, oleks vaid materjali ka kohe käeulatuses võtta...

Aga väiksed varud on seekord kaasas ja üks mõte ka - eks näis.

Ja valmis ta ongi - minu Apricot Jacket!

Mudel: Apricot Jacket (Rebecca 27) - kootud pildi järgi
Lõng: Katia Espiga (50% puuvilla, 50% akrüüli), khaki roheline (nr 27), kokku kulus ca 350 g
Vardad: nr 3

Lõpuks ometi:) Peale väikest ehmatust lõngaga, mis vahepeal poest otsa oli saanud, jõudsin ma selle kampsuni ikkagi viimaks valmis. See mudel pärineb idee poolest kudumisajakirjast Rebecca, mida ma ise küll kunagi oma silmaga näinud pole. Kampsuni leidsin blogisid sirvides. Algne nimetus peaks olema Apricot Jacket, aga mul ta nii väga aprikoos karva pole...

Siit paar pilti, mis ma netist leidsin (esimene neist on originaal ajakirjast, teise on kudunud Domesticat ja kolmanda autor on Elli):


Ja siit siis minu kampsun:


Kuna õpetust ei suutnud ma kusagilt leida, siis pidin ma piltide järgi ise pusima ja nuputama. Iseenesest midagi keerulist see ei olnudki, aga aega võttis ikkagi. Kokku läks mul kogu selle loo peale 4 nädalat - kindlasti oleks ka kiiremini saanud, kui ei peaks tööl käima ja vahepeal muu eluga tegelema...

Põhimõtteliselt on tulemus päris ok. Igatahes selga julgen panna ja see ongi kõige olulisem:) See tähendab, et aega pole tühjalt raisatud ja tulemus on vaeva väärt. Paraku muidugi leidub paar pisiasja, mis mind ennast häirivad. Seljaosa võibolla ei ole just päris see, mis ette kujutasin. See soonikute triip ei peaks ülevalt niimoodi lehviku moodi laiali minema. Aga seal võib ka asi olla selles, et ma seljatüki suts kitsama tegin, kui esitükid kokku... Turja pealt võiks rohkem ruumi olla, aga samas ei kisu see väga hullu ja seljas olles üldse ei häiri.

Ja kokkuõmblemist peaks veel harjutama. Vahel ongi tunne, et tükid võib ju perfektselt valmis kududa, aga kokku õmmeldes tuleb hinge kinni pidada - et nüüd midagi ära ei vussiks. Just varrukate külge õmblemise juures kipub õmbluse koht siuke pusserdis jääma.

Aga no eks see kõik ole harjutamise asi.

Lõngasaaga

Lõngapoodi mina jõudsin, aga ehmatusega avastasin, et seda lõnga enam ei olegi! Kõik Katia Espiga khakirohelised lõngatokid olid ära ostetud (mina vist ise võtsingi riiulilt need viimased). Ja juurde tuleb lõnga ehk alles sügisel... õnneks oli müüja igati sõbralik ja abivalmis ning kohe uuris välja, kas nende Tallinna poes on veel miskit alles jäänud. Olen ennegi kuulnud häid sõnu Liann Lõnga kohta ja saan nüüd ise ka meeldivat teenindust kiita. Üks lõngatokike peaks mingi aeg siia Tartu poole liikuma ja ma loodan, et see on see õige:)

Tuleb ikka osta lõnga rohkem ja varuga, sest iialgi ei või teada. No igasugune kudmisisu läks üle, kui selgus, et see kampsun võibki pikemaks ajaks kappi lõpetamist jääda ootama. Ei saa nagu uut asja ette ka võtta, kui vana veel pooleli.

Ehh...

Viimasest tükist jäi veel 3 rida kududa ja lõng sai otsa... Oeh... vaja veel tükid kokku õmmelda ja servad heegeldada, nii et tundub - tuleb ikkagi veelkord lõngapoodi uue lisatoki järgi kablutada...

Muudkui koon ja koon...

... aga valmis ei taha kuidagi see asjake saada. Juba 4 nädalat mässan kampsuniga - suvel ei ole eriti aega kududa ka. Vaja igal pool mujal käia ja asjatada. Aga ma pole jonni jätnud ja loodan, et kord koidab päev kui ma oma teosega ühele poole saan!

Kui üks kudumine juba liiga pikaks kisub, siis hakkab see närvidele käima - ega kiiret kuhugi ei ole, aga no tahaks ju näha kuidas asi olema hakkab ja kuidas selga passib. Pealegi pole ma päris kindel, kas kõik ikka nii tuleb nagu algselt plaanitud - seljaosa sai niigi liiga kitsas ja varrukad oleks ka võind vähe pikema olla. Ikka peab iga kord olema midagi, mis kiiva kisub... Aga pooleli ka ei jäta, muidu jääbki teadmata ajaks seisma.

Roosa kootud vest

See on kõige viimane projekt, mille olen edukalt lõpetanud. See on ka mitu korda seljas käinud ja võin öelda, et olen rahul. Vesti kuduma asudes tõdesin, et lihtsam on minna lõngapoodi ja pigem seal idee välja mõelda, kui et kodus ette ära otsustada mis ja kuidas täpselt. Mingi plaan muidugi peab olema, aga sedapidi on asi lihtsalt kergem. Paraku ei pruugi just sellist lõnga müügil olla, nagu ette oled kujutanud ja ka sellist tooni just ei pruugi leiduda. Ühesõnaga hakkasin ma kuduma rohelist vesti ja välja tuli hoopis roosa! Ikka juhtub...

Peaasi, et ma teda kannan. Olengi selles suhtes võtnud kindla suuna, et kududa vaid selliseid asju, mida olen nõus ka kandma. Varem kujunesid mu kudumitest välja sellised imeteosed, mille selga panemiseks tõsiselt julgust ja närvi peab olema. Ja siiamaani nad kapis seisavad. Igat ühte vist olen korra või paar kandnud ka, kuid erilisteks lemmikuteks ei ole need kujunenud.

Siis tekkiski mul käsitöö tegemises pikem paus sisse, nüüd aga uue hoo ja innuga asja kallale.

Heatuju sokid:)

Värviline teema jätkub - triibulisest kotist jäi veel väheks ja ma kudusin ka sokid sama mustri järgi. Ju mulle siis värvid lihtsalt väga meeldivad. Ise ristisin ma need heatuju sokkideks:) Need on samuti tavalisest lambavillasest lõngast kootud ja korra ka pesumasinas pestud. Värvid küll veidi tuhmusid, heleroheline muutus hoopiski kollaseks, aga see ei jäänud üldsegi häirima.

Mobiilikotid

Ja siit esimesed üllitised, millest üks on küll juba valminud paar aastat tagasi ja teine kuskil pool aastat tagasi. Mobiilikotte on hea lihtne teha - nende jaoks ei kulu palju materjali ja tegemine ei võta ka kuigi kaua aega. Ja ainsaks piiriks on fantaasia - neid võib disainida milliseid tahes:)

Sinine kott sai tehtud siis paar aastat tagasi talvel. Oli mul näpu vahel kera lambavillast lõnga, mis oli sellise hästi mõnusa sügava sinise tooniga. Tahtsin sellest kindlasti midagi teha, aga lõnga oli vähe ja ei raatsind kõike ära raisata. Aga ühe mobiilikoti jaoks ikka natuke ohverdasin. Koti vooder on ka kootud samast lõngast ning kõik on kokku heegeldatud valge mohhääriga. Tulemus sai päris talvine. Nööriks näpupael, mis tegelikult jääb vist tiba nõrgaks - kui telefon sisse panna, siis tundub kahtlane... et kas ikka kannab ära... Klapi kinnitus on tavalise krõpsuga.


Teise koti idee kummitas päris kaua - juhtusin kodus pööningul kolama ja leidsin suurel hulgal veel vanast villavahetuse ajast pärit villaseid lõngu - kõikvõimalikes erinevates toonides. Tahtsin teha midagi värvilist ning rõõmsat ja valmis sai selline kotike.


Selle saab kinnitada klambriga vööle ja see kinnitus on juba märksa vastupidavam ja asjalikum. Voodriks õmblesin pehme fliisi, koti saab ülevalt kinni panna kahe trukiga.

Esimene sissekanne

Tegelikult on see küll juba teine sissekanne, aga kuna ma siin niigi asju ümber korraldasin, siis hakkan ka selle blogimisega otsast peale.

Ma päris pikalt mõtlesin-kõhklesin, et kas ikka teha see blogi või mitte... Aga netis ringi hulkudes see asi ikka ei andnud rahu. Päris mõnus on blogisid sirvida, ideid ja inspiratsiooni otsida - miks mitte ka ise siis oma asju näidata. Võib-olla leiab ka keegi innustust ja hakkab kuduma või heegeldama või miskit.

See blogi saabki olema puhtalt käsitöö-blogi. Siia riputan üles omateahtud asjadest pilte ja kogun kokku ka kõike muud põnevat, mis neti avarustes leidub.

Loodetavasti ei jää see sissekanne viimaseks:)

Peatse kohtumiseni!