Ei anna alla!

Läksin poodi ja ostsin ringvardad ära. Tüütu küll, et iga projekti jaoks jälle uued vardad tekivad. Aga ehk ma kasutan neid kunagi kuskil veel... viitsin võibolla mõnda õlasalli jälle kuduma hakata, kuigi nr 3,5 varrastega on see ikka väga piinav protseduur. Asi edeneb nii aeglaselt. Ma usun, et nr 5 varrastega oleks mul sama mustrikordade arvu juures juba igasugune laius ja pikkus rõõmsalt käes olnud. Loodame siis vanarahva tarkuse peale, et kaua tehtud kaunikene :)

Päkapikk toimetab

Vaatamata sellele, et ma miskit postitada pole jõudnud, ei tähenda see seda, et ma nüüd käed rüpes istun ja niisama paremat homset ootan. Kindad said valmis ja ootavad otsust - kas kaunistada või mitte kaunistada.


Ja siis on mul pooleli üks jõuluprojekt. Nimelt hakkasin õlasalli kuduma - mõtlesin, et no mis see siis ära ei ole! Aga mitu nädalat olen juba pusinud. Eile õhtul ei mahtunud silmad enam kuidagimoodi varda peale ära ja mul närv ütles üles ning kudusin silmad maha. Varraste pealt ei saa päris täpselt suurusest aru ka. Ja kui olin ära lõpetanud, siis vaatasin, et oleks võinud ikka vähemalt 5 cm veel pingutada... 10 cm oleks veelgi toredam olnud.

Peangi nüüd plaani, et mida ette võtta. Kasutasin täiesti tavalist kahte varrast, nagu kampsuni kudumisel. Aga peaks vist muretsema miskid hirmpikad ringvardad, silmad uuesti peale noppima ja edasi kuduma. Oleks et see sall mulle endale, aga see on mõeldud kingituseks ja siis peab ikka olema korralikult tehtud. Et ei oleks kingisaaja ees piinlik... et oleks suurema teinud, aga näe silmad ei mahtunud enam ära...

Pehme ja roheline

Ostsin ühe toki villast lõnga ja ühe toki mohhääri ja hakkasin jälle kindaid kuduma. Ausaltöeldes tegin ma seda juba kuu aega tagasi ja asi hetkel täpselt niikaugel ongi nagu piltidelt näha. Need kindad on plaanitud ühe rohelise jaki juurde, millega sügisel käisin, aga ilmad läksid külmemaks ja jaki vahetasin talvemantli vastu ja kindad jäid ka pooleli. Aga ma plaanin nad ikka valmis kududa.


Mulle just mohhäär meeldib siin selle asja juures kõige rohkem. Esialgu on mul plaanis siin kinnastel ka kaunistusi kasutada, aga eks näis...

Triibukindad

Ja siit nad tulevad!

Mudel: minu enda oma
Lõng: 100% lambavillane
Vardad: nr 2


Viimaks ometi siis ka pildile saadud. Sel aastal vist enam kätte ei pane, sest paistab, et talv on kohale jõudnud - lumi igatahes maas ja krõbedad külmakraadid väljas.


Algul plaanisin pealt ka ära kaunistada, aga jätsin hetkel nii nagu on. Kui tekib hea mõte, siis muidugi saab ju täiendada. Kindad on kootud parempidises koes, otsad jätsin rullima. Algsete ideede hulgas oli ka ülemise serva pitsiga üleheegeldamine, aga sattusin kudumisega sellisesse hoogu, et ülemised otsad tulid niigi pikad. Mu sõrmed poleks sealt siis enam päevavalgust näinud ja asja idee ju tegelt selles ongi, et sõrmed jääks vabaks ja ei peaks õues olles iga asja pärast kindaid käest ära võtma.

Oi-oi kui pikka paus

No nüüd ma pole küll juba kuu aega siia midagi kribanud ja seda asja tuleb kiiremas korras parandada.

Kindad sain ma valmis - vaja need vaid üles fotografeerida. Aga selleks ajaks, kui peale tööd koju jõuan, on juba nii pime, et enam pildistada ei näe:) Tahaks ikka loomulikku valgust. Ehk siis see asi võtab veel veidi aega, kuna ka nädalavahetused on kuidagi kiirelt möödunud viimasel ajal.

Niipalju eellooks, et kudusin lõpuks valmis 3 kinnast! Mitte et mul nüüd kolm kätt oleks, aga juhtus kuidagi nii, et kui kindaga valmis jõudsin, siis oli see jupi maad suurem eelmisest. Ei mäleta, mis varrastega ma selle varasema käpiku siis teinud olin. Aga ma ei jätnud jonni ja kudusin kolmanda kinda ka ära, nii et paari sain kokku.

Üks kindapaarike on veel pooleli ja niiöelda mõned soovid jõuluvanalegi on saabunud, mis tahavad ärategemist. Pole ma oma käsitöömõtteid veel päris maha matnud, aga tundub, et seda õiget hoogu ka ikka veel sees ei ole.

Ühesõnaga kui kõik plaanipäraselt läheb, siis on siin peagi uusi fotosid näha.

Vaikselt ikka tegutsen

Vaikus on siin olnud nüüd pikka aega. Ei ole vahepeal hoo peale saanud. Nädalavahetusel aga mõtlesin, et lõpetaks siis vähemalt mõne poolelioleva töö ära. Mul triibukindad veel eelmisest aastast seisma jäänud, üks on enam-vähem valmis ja teist ei viitsind alustada. Võtsin nüüd asja käsile.

See kinnas ootab veel pöialt ja teist kinnast paariliseks.

Samas stiilis triibulised sokid on saanud mulle juba suureks sõbraks:) Pean hakkama varsti uut paari kuduma.

Projektivabadus

Sõna otseses mõttes niimoodi võiks minu praegust olukorda nimetada. Ei ole ühtegi asja pooleli. Eks see ole loomulik, kui vahepeal pikem paus sisse tuleb. Mingi aeg on vaja olla ja mõtteid koguda. See blogi siin nagu kohustaks pidevalt midagi tegema, aga päris tegemise pärast üksi ka ei taha midagi ette võtta. Ma ikka püüan seda poliitikat hoida, et kõik, mis ma teen, peab olema ka praktiline.

Lugesin domesticraftsi blogist üht sissekannet, kus ta küsib - kas te ka kannate seda, mida koote? Mina ikka enam-vähem üritan. Aga millegipärast kipuvad asjad seisma jääma. Nüüd viimased projektid, millest ka siin blogis olen kirjutanud, need on kasutust leidnud. Varasemaid asju eriti ei taha selga panna. Siis polnud ka mingit erilist kogemust ja ükski kudum ei tulnud välja selline nagu algul lootnud olin. Vist sellepärast läks vahepeal see suur isetegemise tahtmine üle. Nüüd küll üritan ennast rohkem taltsutada igast hullude projektide osas, kuid olgem ausad - igast tavaliste tarbeesemete kudumine on ikka jama ja igav.

Sellepärast ma ei suudagi vist kuidagi ära otsustada, et mida ja kuidas nüüd järgmiseks teha. Suvepuhkuse ajal tuli kange tahtmine kududa midagi hirm-roosat, kohe siukest tigedalt roosat. Võibolla teengi ära.

Sügis tuleb

Sai siin kapis suurpuhastust tehtud ja leidsin ühed sokid, mis kunagi elukaaslasele jõuludeks tegin.


Need vist ongi päris esimene sokipaar, mis kudunud olen. Said nati liiga suured. Kui oleks kombeks jõulude ajal ameerika moodi kamina külge sokke riputada, siis oleksid siuksed sokid igatahes olemas:)

Kuna sügis on kohe-kohe algamas ja ka kudumismõtted liiguvad külmema aja poole, siis siit ühed kindad, mis ma eelmine talv kudusin.


Inspiratsiooni sain Maru kinnastest, mis on minu meelest kõige-kõige armsamad-originaalsemad-lahedamad kindad, mida ma üldse kunagi näinud olen. Armusin silmapilkselt. Ja nagu ma blogidest lugenud olen, pole ma ainus. Pidin endale ka kuduma sellised, kuigi teatavate kahtlustega. Nimelt hakkas mind siinkohal südametunnistus piinama - et kuivõrd korrektne see ikkagi on, võtta ette ühe kunstniku loometöö ja teha järgi. Kui mingi kudum ongi kohe avalikult õpetusena üles riputatud, siis on see teine asi. Aga antud olukorras on tegemist ikkagi autoritööga ja kui mina järgi teen, siis pole see midagi muud kui plagiaat.

Ma siiski kudusin kindad valmis. Kivide ja paeltega ei kaunistanud. Kuna hinges ikka kripeldas, siis otsustasin, et kui koon, siis pisut teistmoodi. Inspiratsiooni millesti leida ei ole iseenesest kuritegu ja kui veidi ise asja edasi arendada ja juurde mõelda, siis tulebki välja juba minu oma looming. No need kindad said küll väga samasugused, aga mul on plaan veel midagi selles stiilis meisterdada. Väga ilusad on ka Susa kootud kindad. Ma nüüd ei tea küll, kas ka tema sai idee just Maru kinnastest. Aga kui ka sai, siis tulemus on minu meelest väga hea ja originaalne.

Vat siuksed mõtted siis seoses käsitöö ja inspiratsiooniga. Huvitav oleks lugeda, kas ka teistel on selliseid dilemmasid tekkinud.

Õmblemispisik?

Mõtlesin, et õmbleks ka vahepeal midagi. Sellel alal ma eriti palju kätt proovinud ei ole. Nukuriideid sai küll omal ajal tehtud. Ja seal suutsin ma asja ikka nii kaugele välja arendada, et tegin riideid lausa lõigete järgi - õmblesin pluusile tillukese krae ja isegi tibatillukesed varruka otsad.

Riietest olen endale vaid ühe kleidi kobamisi tööõpetuse tunnis õmmelnud ning kaks paari velvetpükse. Ühed neist said isegi vaat et ribadeks kantud. Teised aga jäid kappi seisma. Said liiga kitsad ja ebamugavad. Vanaema küll ütles, et nendega sa istuda ei saa, aga mina oma jonni ei jätnud, sest püksid olid peegli ees imetledes nii kenad... Aga seda tuleb mul tunnistada, et juba esimesel päeval, kui ma nendega koolis käisin, olid õhtuks siit-sealt õmblused lahti tulnud...

Ja sinna see õmblemistuhin mul ka jäi. Nüüd olen plaani võtnud õmblusmasinaga uuesti suhteid soojendada. Kangas on olemas, idee on olemas, ka lõiked ja õpetus on olemas. Paraku pean vaid ootama esimest võimalust, et emale külla sõita, sest mul endal õmblusmasinat ei ole. Veidi kardan ka - et äkki ei saa asjast asja ja keeran hea tükki riiet untsu. Kangas ise on linase-viskoosi segu, väga romantiline-roosiline. Nu loodame parimat...

Valmis:) Minu Rusted Root

Mudel: Rusted Root (Zephyr Design) - kootud taas kord pildi järgi
Lõng: Katia Bamboo (60% bambus, 40% puuvill), hele beez, kokku kulus ca 200-250 g
Vardad: ringvardad nr 3,5 (äärte jaoks nr 2)

Selline ta siis sai:

Kui tohib ise kiita, siis minu meelest päris armas:) Olin väga positiivselt üllatunud, kui lõpuks valmis pluusi selga tõmbasin. Sobis nagu valatult ja seda tänu sellele, et sain kudumise käigus pidevalt pooleli olevat tööd selga panna ja kontrollida, kas asi ikka klapib.


Ülevalt kaelaava on üsna avar. Ma ei tea veel, kuidas see lõng kandes käituma hakkab, et kas venib jne. (muidu on küll väga mõnus ja pehme see bambuse lõng, julgen soovitada). Ma väga loodan, et püsib vormis, sest muidu ma kardan, et hakkab õlgade pealt äkki alla vajuma. Aga see on hetkel ka ainus asi, mis mul võibolla muret teeb. Tegelikult olen ma ikkagi üliõnnelik, et ma ei pidanud kordagi midagi üles harutama. Pitsi muster mõne koha peal läks veidi sassi, aga tühja kah. Kuna väga aru pole saada, siis lasin asjal jääda nii nagu on. Seega - ainult puhas kudumisrõõm.


Ilmselt kavatsen ma veelgi kududa niimoodi ühes tükis asju.

Pool tehtud, pool veel teha

Siin on pilt praegusest seisust:


Idee on lihtne - luua ringvarrastele kõik silmad, nii esi- kui tagatüki ning varrukate omad. Ja siis ringselt kududes hakata raglaani joont mööda silmi kasvatama. Kui kampsuni laius on käes ja samas ka käeaugu osa piisavalt pikk, siis lihtsalt mõlema varruka silmad tõsta abivardale oma aega ootama ja ainult kehaosa ringselt edasi kududa. Just niipalju kui pikka kampsunit keegi tahab. Hiljem siis tuleb kumbki varrukas eraldi valmis kududa. Võib kududa pikad käised, aga mina teen oma pluusil vaid paar cm soonikut otsa. Ma arvan, et ilmselt pean kaenla alt veidi õmblema ka paar pistet, sest muidu kipub sinna auk jääma. Ja valmis ta ongi:)

Puhvis varrukate saamiseks kasvatasin kohe üsna alguses igast silmast 2 ning paar cm enne lõpetamist kahandasin need lisasilmad ära.



Kui kedagi selline raglaani kudumine rohkem huvitab, siis koostasin endale enne kudumist väikese õpetuse ja selle saab siit (püüdsin teksti kohendada, et oleks ikka arusaadav ka kellelegi teisele peale minu enda). Loodan et sellest on abi, vähemalt saab asja tuumast aimu ning igaüks võib ise edasi katsetada.

Asi edeneb

Vastuseks küsimustele, mis on tekkinud seoses selle raglaani kudumisega - kõik kogu kupatus tuleb ühes tükis, st. varrukad koon ka kohe külge. Eelmises postituses on mul pildi peal pluusi ülemine osa. Fotolt pole tõesti aru saada, mis pidi see asi varrastel on, mul endalgi oli kudumise alguses raske ette kujutada, et see siin on nüüd krae:) Ja tegelikult on kudumine ise väga lihtne - ainus asi, mida ma jälgima pean, on pitsi muster esiküljel. See kipub vahel segamini minema.

Olen kudumisega juba poole peal. Üritan siia peagi veel pilte lisada ja paar sõna pikemalt ka sellest, kuidas ja mida täpselt tegin.

Algus on tehtud

Otsisin ja uurisin ning avastasin lõpuks, et ülevalt alla raglaan on tõesti väga lihtne:) Eriti meeldib mulle asja juures see, et hiljem midagi õmmelda ei ole vaja. Kui keegi veel otsib õpetust selle kohta, siis knitty.com on üks tore koht, ingl. k juhend on siin.

Ja kampsuni (kui selle kohta nüüd kampsun just öelda saabki) tegemise välja nuputamine osutus kardetust lihtsamaks. Muidugi on mul vara hõisata, sest olen alles ülemise osaga poole peal ja kes teab kui mitu korda ma asja üles pean harutama... Aga vähemalt on mul ettekujutus olemas.

Lõngaks valisin Katia Bamboo. Tooni mõtlesin tükk aega ja lõpuks võtsin helebeezi.


Mul polegi ringvarrastega varem rohkem kokkupuudet olnud, kui aegajalt mõnele kampsunile kraed peale kududa. Millegipärast tundus ringselt kudumine kuidagi keeruline olevat - aga väga mõnus on!

Siit pilt minu pooleli olevast tööst:

Lähengi nüüd edasi kuduma:)

Ja roosa kotike kah

Leidsin üles ka roosa koti, mis samas stiilis tehtud. Väiksem.


Lasen siin muudkui aga vana rasva peal ja uusi töid üldse ei postita. Pean tunnistama, et ei olegi midagi pooleli... või ei - valetan! On küll pooleli, aga pooleli see vist jääbki. Hakkasin suve algul topi tegema, selline suht tavaline ülevalt heegeldatud bikiiniosaga ja alla kudusin pitsmustri, aga nagu ikka, ei ole suutnud ma lõngaga arvestada. Ja juhtus see, mis ilmselt juhtuma pidigi - lõng sai otsa... ja poest kah, jälle... Aga ma ei viitsi sebima ka hakata. Nagunii saab suvi varsti läbi ja mõtted juba suunduvad sügise poole. Ja see top mulle nii väga ei meeldi ka. Las siis läheb nii nagu läheb, kui leian lõnga, koon valmis. Ja kui ei leia, pole ka miskit hullu.

Tegelikult üritangi siin uue töö peale saada. Oli kohe päris mitu varianti, mida teha. Aga kõike ei jõua. Ja mõne ideega on nii ka, et tuleb kohe ära teha. Kui seisma jääb, läheb käärima.

Kolasin netis ringi ja avastasin, et raglaanlõikega saab päris põnevaid asju korraldada. Ma pole ühtegi raglaani varem teinud. Tundus kuidagi keeruline, aga kui lähemalt uurida, siis võibolla et lihtsamgi veel kui tavaline kahandamisega kampsun.

See pluus siin pildil on üks armsamaid näiteid (et asi aus oleks, siis pärineb muster siit lehelt). Kudumisõpetus on muidugi tasuline. Iseenesest mitte väga kallis, nii mingi ca 60 eeku, kui ma õieti arvestasin. Aga no milline jamamine selle tellimisega... Mõistlikum on vist ise nuputama hakata. Niipalju, kui ma erinevatest blogidest teada sain, on see kootud ringvarrastel ühes tükis ülevalt alla. Sellisest asjast kuulen esimest korda. Heal juhul mõtlen ma ikka tükkhaaval kududes asja välja... aga võibolla ei olegi see ühes tükis kudumine nii raske...


Ühesõnaga - mulle tundub, et olen oma uue projekti leidnud, mille üle pead murda. Ikka kipub mul viimasel ajal olema nii, et hakkan mingi pildi järgi kuduma. Mõnes mõttes ongi just huvitav - õpib ka kindlasti rohkem, kui sõrmega järge ajades.

Jõudsin siin kavandamisega vaikselt algust teha:


Saab siis näha, kas asjast ka asja saab...

Sinine pidulik kotike

Puhkus läbi ja tagasi töiste asjade maailmas. Ei viitsinudki puhkuse ajal näputööd teha. Ostsin küll lõnga ja tuhnisin ajakirjades, aga õiget tunnet ei tulnud peale ja nii ta jäi. Leidsin aga ühe varem tehtud töö - heegeldatud kotike. Siuke pikulikumat sorti.

Pealt kaunistatud litrite ja lilledega (mis ei ole paraku enda tehtud, Abakhanist ostetud) ning sangadeks kasutasin pärlpaela.

Puhkus, puhkus, puhkus...

Kulgen nüüd mõneks ajaks puhkusele. Loodetavasti leian aega või viitsin natuke ka näputööd teha. Igatahes ostsin lõngad valmis - sinna, kuhu lähen, seal kahjuks lõngapoodi pole:( Tavaliselt mul just siis tulevadki kõik head ideed, oleks vaid materjali ka kohe käeulatuses võtta...

Aga väiksed varud on seekord kaasas ja üks mõte ka - eks näis.

Ja valmis ta ongi - minu Apricot Jacket!

Mudel: Apricot Jacket (Rebecca 27) - kootud pildi järgi
Lõng: Katia Espiga (50% puuvilla, 50% akrüüli), khaki roheline (nr 27), kokku kulus ca 350 g
Vardad: nr 3

Lõpuks ometi:) Peale väikest ehmatust lõngaga, mis vahepeal poest otsa oli saanud, jõudsin ma selle kampsuni ikkagi viimaks valmis. See mudel pärineb idee poolest kudumisajakirjast Rebecca, mida ma ise küll kunagi oma silmaga näinud pole. Kampsuni leidsin blogisid sirvides. Algne nimetus peaks olema Apricot Jacket, aga mul ta nii väga aprikoos karva pole...

Siit paar pilti, mis ma netist leidsin (esimene neist on originaal ajakirjast, teise on kudunud Domesticat ja kolmanda autor on Elli):


Ja siit siis minu kampsun:


Kuna õpetust ei suutnud ma kusagilt leida, siis pidin ma piltide järgi ise pusima ja nuputama. Iseenesest midagi keerulist see ei olnudki, aga aega võttis ikkagi. Kokku läks mul kogu selle loo peale 4 nädalat - kindlasti oleks ka kiiremini saanud, kui ei peaks tööl käima ja vahepeal muu eluga tegelema...

Põhimõtteliselt on tulemus päris ok. Igatahes selga julgen panna ja see ongi kõige olulisem:) See tähendab, et aega pole tühjalt raisatud ja tulemus on vaeva väärt. Paraku muidugi leidub paar pisiasja, mis mind ennast häirivad. Seljaosa võibolla ei ole just päris see, mis ette kujutasin. See soonikute triip ei peaks ülevalt niimoodi lehviku moodi laiali minema. Aga seal võib ka asi olla selles, et ma seljatüki suts kitsama tegin, kui esitükid kokku... Turja pealt võiks rohkem ruumi olla, aga samas ei kisu see väga hullu ja seljas olles üldse ei häiri.

Ja kokkuõmblemist peaks veel harjutama. Vahel ongi tunne, et tükid võib ju perfektselt valmis kududa, aga kokku õmmeldes tuleb hinge kinni pidada - et nüüd midagi ära ei vussiks. Just varrukate külge õmblemise juures kipub õmbluse koht siuke pusserdis jääma.

Aga no eks see kõik ole harjutamise asi.

Lõngasaaga

Lõngapoodi mina jõudsin, aga ehmatusega avastasin, et seda lõnga enam ei olegi! Kõik Katia Espiga khakirohelised lõngatokid olid ära ostetud (mina vist ise võtsingi riiulilt need viimased). Ja juurde tuleb lõnga ehk alles sügisel... õnneks oli müüja igati sõbralik ja abivalmis ning kohe uuris välja, kas nende Tallinna poes on veel miskit alles jäänud. Olen ennegi kuulnud häid sõnu Liann Lõnga kohta ja saan nüüd ise ka meeldivat teenindust kiita. Üks lõngatokike peaks mingi aeg siia Tartu poole liikuma ja ma loodan, et see on see õige:)

Tuleb ikka osta lõnga rohkem ja varuga, sest iialgi ei või teada. No igasugune kudmisisu läks üle, kui selgus, et see kampsun võibki pikemaks ajaks kappi lõpetamist jääda ootama. Ei saa nagu uut asja ette ka võtta, kui vana veel pooleli.

Ehh...

Viimasest tükist jäi veel 3 rida kududa ja lõng sai otsa... Oeh... vaja veel tükid kokku õmmelda ja servad heegeldada, nii et tundub - tuleb ikkagi veelkord lõngapoodi uue lisatoki järgi kablutada...

Muudkui koon ja koon...

... aga valmis ei taha kuidagi see asjake saada. Juba 4 nädalat mässan kampsuniga - suvel ei ole eriti aega kududa ka. Vaja igal pool mujal käia ja asjatada. Aga ma pole jonni jätnud ja loodan, et kord koidab päev kui ma oma teosega ühele poole saan!

Kui üks kudumine juba liiga pikaks kisub, siis hakkab see närvidele käima - ega kiiret kuhugi ei ole, aga no tahaks ju näha kuidas asi olema hakkab ja kuidas selga passib. Pealegi pole ma päris kindel, kas kõik ikka nii tuleb nagu algselt plaanitud - seljaosa sai niigi liiga kitsas ja varrukad oleks ka võind vähe pikema olla. Ikka peab iga kord olema midagi, mis kiiva kisub... Aga pooleli ka ei jäta, muidu jääbki teadmata ajaks seisma.

Roosa kootud vest

See on kõige viimane projekt, mille olen edukalt lõpetanud. See on ka mitu korda seljas käinud ja võin öelda, et olen rahul. Vesti kuduma asudes tõdesin, et lihtsam on minna lõngapoodi ja pigem seal idee välja mõelda, kui et kodus ette ära otsustada mis ja kuidas täpselt. Mingi plaan muidugi peab olema, aga sedapidi on asi lihtsalt kergem. Paraku ei pruugi just sellist lõnga müügil olla, nagu ette oled kujutanud ja ka sellist tooni just ei pruugi leiduda. Ühesõnaga hakkasin ma kuduma rohelist vesti ja välja tuli hoopis roosa! Ikka juhtub...

Peaasi, et ma teda kannan. Olengi selles suhtes võtnud kindla suuna, et kududa vaid selliseid asju, mida olen nõus ka kandma. Varem kujunesid mu kudumitest välja sellised imeteosed, mille selga panemiseks tõsiselt julgust ja närvi peab olema. Ja siiamaani nad kapis seisavad. Igat ühte vist olen korra või paar kandnud ka, kuid erilisteks lemmikuteks ei ole need kujunenud.

Siis tekkiski mul käsitöö tegemises pikem paus sisse, nüüd aga uue hoo ja innuga asja kallale.

Heatuju sokid:)

Värviline teema jätkub - triibulisest kotist jäi veel väheks ja ma kudusin ka sokid sama mustri järgi. Ju mulle siis värvid lihtsalt väga meeldivad. Ise ristisin ma need heatuju sokkideks:) Need on samuti tavalisest lambavillasest lõngast kootud ja korra ka pesumasinas pestud. Värvid küll veidi tuhmusid, heleroheline muutus hoopiski kollaseks, aga see ei jäänud üldsegi häirima.

Mobiilikotid

Ja siit esimesed üllitised, millest üks on küll juba valminud paar aastat tagasi ja teine kuskil pool aastat tagasi. Mobiilikotte on hea lihtne teha - nende jaoks ei kulu palju materjali ja tegemine ei võta ka kuigi kaua aega. Ja ainsaks piiriks on fantaasia - neid võib disainida milliseid tahes:)

Sinine kott sai tehtud siis paar aastat tagasi talvel. Oli mul näpu vahel kera lambavillast lõnga, mis oli sellise hästi mõnusa sügava sinise tooniga. Tahtsin sellest kindlasti midagi teha, aga lõnga oli vähe ja ei raatsind kõike ära raisata. Aga ühe mobiilikoti jaoks ikka natuke ohverdasin. Koti vooder on ka kootud samast lõngast ning kõik on kokku heegeldatud valge mohhääriga. Tulemus sai päris talvine. Nööriks näpupael, mis tegelikult jääb vist tiba nõrgaks - kui telefon sisse panna, siis tundub kahtlane... et kas ikka kannab ära... Klapi kinnitus on tavalise krõpsuga.


Teise koti idee kummitas päris kaua - juhtusin kodus pööningul kolama ja leidsin suurel hulgal veel vanast villavahetuse ajast pärit villaseid lõngu - kõikvõimalikes erinevates toonides. Tahtsin teha midagi värvilist ning rõõmsat ja valmis sai selline kotike.


Selle saab kinnitada klambriga vööle ja see kinnitus on juba märksa vastupidavam ja asjalikum. Voodriks õmblesin pehme fliisi, koti saab ülevalt kinni panna kahe trukiga.

Esimene sissekanne

Tegelikult on see küll juba teine sissekanne, aga kuna ma siin niigi asju ümber korraldasin, siis hakkan ka selle blogimisega otsast peale.

Ma päris pikalt mõtlesin-kõhklesin, et kas ikka teha see blogi või mitte... Aga netis ringi hulkudes see asi ikka ei andnud rahu. Päris mõnus on blogisid sirvida, ideid ja inspiratsiooni otsida - miks mitte ka ise siis oma asju näidata. Võib-olla leiab ka keegi innustust ja hakkab kuduma või heegeldama või miskit.

See blogi saabki olema puhtalt käsitöö-blogi. Siia riputan üles omateahtud asjadest pilte ja kogun kokku ka kõike muud põnevat, mis neti avarustes leidub.

Loodetavasti ei jää see sissekanne viimaseks:)

Peatse kohtumiseni!