Võtsin julguse kokku ja hakkasin õmblema!

Ja sõna otses mõttes. Ma pole õmblemisega just eriti sina peal olnud ja otsustasin, et proovin siiski järele. Ma juba kunagi varem siin blogisin oma julgetest kavatsustest ja nüüd siis tegin asja teoks.


Alustasin väga ettevaatlikult. Kartsin, et keeran asja untsu. Olen küll enne ka õmmelnud, aga nt ühed velvetpüksid siiamaani seisavad kapis, sest normaalsed on nad seljas ainult siis, kui seisad püsti ühe kohapeal ega käi ega istu...


Õmmelda oli tegelikult tore. Ja sujus päris ladusalt, harutamisega väga vaeva nägema seekord ei pidanudki, kuna võtsin karmilt otsuse vastu - üheksa korda traagelda, üks kord õmble! Ja toimis. Valmis sai üks seelik. Väga romantiline-roosiline, paar detaili vaja veel paika õmmelda ja siis saan pildi peale püüda.


Seelik ise on suvine ja kahju kohe, et enne ei saa selga panna. Ma väga-väga loodan, et ta kappi pükste kõrvale seisma ei jää. See oleks küll pettumus. Pealegi mul juba uus idee ka olemas, mida järgmisena õmmelda. Kui päris valmis saab, siis otsustan, kas saab must õmblemise alal asja või mitte.