Suveks heegeldatud top

Tekkis tahtmine midagi värvilist ja pisikest teha. Et oleks lõbus ja saaks kiiresti valmis. Ehk siis hakkasin topi heegeldama. Mingit mustrit mul ei ole, lihtsalt vaatan ja teen. Praeguseks on juba kehaosa valmis ja ka ülemine osa on tehtud, aga kui kokku panen, siis ei ole nagu üldse see... ma ei tea, kas sest asjast ka asja saab. Algul mõtlesin küll, et no mis see pisike top ära heegeldada ei ole. Aga nüüd tundub, et polegi nii lihtne. Kui ikka seljas ei istu, siis ma teda selga ei pane ju ka. Ja praegu ta kohe üldse ei istu. Veel. (ma pole alla andnud)


Praegu piltidel on näha ainult pisut detaile, ma kogu lugu veel ei julge näidata. Lõngaks valisin Katia Espiga. Tükk aega seisin lõngapoes puuvillaste leti ees ja näppisin erinevaid lõngu. Küll on kahju, et peab valima kas värviliste lõngade või siis pehmete lõngade vahel. Ses suhtes, et Capri on väga laheda värvivalikuga ja ma iga kell oleks nõus sealt midagi võtma, aga kuidagi maru jäik on see lõng. Ma ükskord kudusin ühele beebile kampsuni. Oli ka just rõõmsaid värve vaja, aga kamsun jäigi siuke suhteliselt jäik ja üldse mitte beebisõbralik. Ei usu eriti, et see kandmisele läks. Samas pehmemate lõngade seas on jälle vähem värve valida. Kõike head korraga ei saa.

***

I felt like doing something colorful and small so that it would be more fun and not so much work. So I decided to crochet a top for the summer. At first I thought it would be very easy and simple doing such a thing but now it seems to be more difficult. The fitting is a problem - it just doesn't feel right... I don't have any pattern so I have to figure it out myself. But I will not give up and I hope to show some pictures of the top soon. For so far here's some details on the photos.

Vahepalaks mõned lapid

Kuna millestki muust asjalikust hetkel raporteerida pole, siis siit mõned heegeldatud lapid. Ikka see lõngajäägi projekt, millest lõpuks kunagi üks lapitekk peaks valmis saama. Momendil siis rohelise lainel. Vaatan jalgpalli EMi ja lasen samas ka näppudel käia:) Või noh, olgem ausad - aegajalt lasen näppudel käia... täna jõudsin ainult kaks lappi tehtud, mäng läks põnevaks...

Ja samas mõlgutan ka mõtteid järgmise tõsisema projekti teemal, aga senini pole veel suutnud ära otsustada, mida teha.

***

There's nothing much going on right now. I'm still thinking about new possible projects but just can't decide which one to do. At the moment I'm crocheting some pieces for my blanket and here're some pictures of them.

No lõpuks ometi sai valmis!

Mudel: Seamless Hybrid by Elizabeth Zimmermann
Lõng: Bergere de France Sport (51% puuvill, 49% akrüül), tumesinine ja hall, kokku kulus 450 g
Vardad: ringvardad nr 4,5 (kaeluse jaoks nr 4)

Peale pikka pausi saan lõpuks ometi midagi jälle nö esitleda. Nagu kuskil juba varemgi mainitud sai - idee otsa komistasin Brooklyntweedi blogis. Minu meelest üks stiilseimaid meestekampsuneid üldse, siuke lihtne ja konkreetse joonega. Eriti meeldivad mulle õlapealsed. Ja eriti-eriti meeldib mulle, et ei pea midagi õmblema. Nojah, väljaarvatud selja taga ja kaenlaalused. Isegi vaatamata suurele pusimisele varrastel jõudsin ma lõpuks ikkagi otsusele, et lõpptulemus kaalub asja üle.


Tuleb tunnistada, et seekord sai jälle pildi järgi nuputatud (mis on alati tegelikult väga põnev), aga otsustasin lõpuks ikkagi raamatu ka ära tellida (Elizabeth Zimmermann "Knitting Without Tears"). Olen ikka naljatilk küll selles suhtes, et kõigepealt pusserdan ise valmis ja siis tellin õpetuse ka ära :)) Aga nii siin-seal tahaks teada, kuidas asi tegelikult käib, sest mulle tundub, et kohati sai ikka kilplase tööd tehtud. Ja kuna mulle hilisem tükkide kokkuõmblemine väga ei istu, siis loodan, et ehk saan sealt veel ideid igast seamless-projektide jaoks.


Üks suuremaid murelapsi oli kuklataguse tegemine. Seda oleks vaja veel harjutada. Mul ikka kippus kiskuma ja päris sirget joont ma sinna ei saanudki. Keskkoht on ära näha. Kuigi pressimine tegi lausa imesid. Kui ma kogu loo varrastelt maha sain, siis esimese matsuga oli küll kassiahastus - no ei näinud see asi kohe kuidagi välja. Aga peale aurutamist-pressimist võttis kampsun täitsa kaubandusliku välimuse, ma poleks uskunudki.


Servad tegin halliga. Mulle väga meeldis Brooklyntweedi teist tooni äärte idee, lisab kogu loole sellise mõnusa aktsiendi. Aga ma tahtsin, et need teist värvi servad rohkem välja paistaksid, nii et mitte ainult seest vaid ka esimene rida väljastpoolt on tehtud halliga. Ja niimoodi kõik servad - nii alläär, varrukad kui ka kaelus.


Tegelikult see kampsuni kudumine ise nii väga palju aega ei võtnudki, aga mul juhtus viimasel ajal igasugu muid asju ette tulema ja sellepärast jäigi asi pikemaks seisma. Palju uusi ideid on kogunenud, nii et ei teagi kohe, mida järgmiseks välja valida.

***

So, it seems to be that here's some English speeking people who come to read this blog and probably don't understand a thing! To fix that problem I try to start writing in English as well. I haven't use to do this so I'm sorry if my language isn't always correct. But I hope I will get better:)

This is a seamless sweater by Elizabeth Zimmermann. I got the idea and inspiration from Brooklyntweed. I really love this pattern, so simple and stylish (which usually men's sweaters are not). And the best part is that I do not have to sew anything. I love knitting but not so much sewing pieces afterwards. The most difficult part for me was the neck line on back side. Especially getting both saddles together. At first it didn't come out very well but after blocking the result wasn't so bad at all. Anyway that part needs to be practised more.

I decided to use a turned hem at sleeves and body as Brooklyntweed did and also to use a different color. I just wanted the color to be more visible and so it's no just inside but also the first line is knitted with gray. Just a little detail.

Pusin kampsuni kallal

Mõtlesin, et enne siia ühtegi piuksu et tee, kui pole midagi näidata. A näe ikkagi...

Kampsun on mul lõpusirgel, eile maadlesin kaeluse kudumisega. Küll oli pusimine. Täna on veel vaja lõpetada (ma loodan, et mul ikka on aega täna) - ma ei kannata oodata, millal see valmis saab. Tahaks näha, kas üldse on asjal ka mõtet olnud ja kuidas seljas istub ja kas üldse tulevasele omanikule meeldib? Kõik siuksed tüüpilised paanikahood, mis kudumise käigus tekivad.

Aga mulle tundub, et ülevalt alla raglaani kududa oli kuidagi nagu lihtsam. Igatahes sujus see protsess tükkmaad valutumalt. Iga asi on ikka mitme otsaga - ühest küljest pääsen ma tüütust kokkuõmblemisest, aga samas millist vaeva peab varraste peal selleks nägema...

Tikitud linik

Üht koma teist tuli veel vahepeal päevavalgele. Seekord siis üks päris kaua aega pooleli olnud töö. Leidsin kunagi ühest Kodukirjast laheda tikitud liniku ning otsustasin, et tahan ka sellist saada! Või õigemini - sellist teha:) Mõeldud, tehtud.


Tikkimine on iseenesest väga mõnus tegevus, vajab vaid harjutamist. Aga see serva tegemine... ma praegu ei oskagi öelda, kuidas seda tehnikat nimetatakse... No see oli tõeliselt tüütu!


Tööl on viimasel ajal olnud marukiire ja kodus samas tempos... käsitöö jaoks ei jäägi üldse aega. Kampsun seisab ka riiulil ja edene ei edasi ega tagasi. Ja sellepärast siia blogisse ka haruharva postitusi pudeneb. Loodan, et see periood saab varsti mööda.

Sai kord mosaiiki lapitud

Pole pikka aega saanud võimalust siia kirjutada. Ootamatult tabas kodus torude vahetus ja sellega kaasnev remondijama. Ning ka muidu on vist kiire olnud. Aga ühesõnaga - suure segaduse käigus tuli päevavalgele nii mõnigi asi. Nagu näiteks see mosaiikplaat siin. Minu kõige esimene:)


Kui kord päris oma kodu saan, siis tahaks küll kusagil ka mosaiiki kasutada. Suur töö saaks see muidugi olema, aga usun, et asi oleks vaeva väärt.

Tegelikult võtab ka kampsun juba ilmet. Kehaosa on valmis, valmis on ka üks varrukas ja teine alustatud. Ja siis lõpuks tuleb veel kõik kokku kududa. Pisut hirmutav on mõelda. Võibolla ongi kudumine sellepärast hetkel seisma jäänud. Vaja jälle asja seedida ja mõtteid koguda.

Vahelduseks ka midagi sinist

Mõtlesin ja mõtlesin lapikeste heegeldamise ajal ning hakkasingi lõpuks kuduma. Siit tuleb üks meestekampsun. Idee pärineb Brooklyntweedi blogist. Kuna mulle kohe üldse-mitte-absoluutselt ei meeldi tükkide kokkuõmblemine, siis sobib selline ühes tükis kudumine väga hästi:) Tükk aega juurdlesin igast detailide kallal, et kuidas ikka ja mismoodi täpselt... ülevalt alla olen raglaani kudunud, aga kuda küll teistpidi see asi käib... Ühesõnaga hakkasin otsast pihta ja siit pildilt saab esialgu proovilappi piiluda.

Lapp lapi haaval

Tasapisi areneb. Esialgu väga roosa. Päris mõnus on neid lapikesi õhtuti heegeldada - ei ole vaja midagi mõelda ega silmi arvutada ega mustrit jälgida ega isegi mitte värve sobitada. Nagunii tuleb just siuke kirju-mirju nagu mulle lõngad parajasti kätte satuvad.


Muidugi on mul ka mõni tõsisem projekt silmapiiril. Aga esialgu alles pean plaani ja heegeldatud lappide vahele koon ka proovilappe. Ei tasu kõigega väga kiirustada - mõni hea mõte saab aja jooksul ise selgeks.

Lõngajäägi projekt

Kuna mul eelmise kampsuniga suht palju lõngatokke ostetud sai ja ka eelmistest töödest on omajagu üle jäänud, siis otsustasin, et midagi tuleb selle olukorraga ette võtta. Et ei oleks süümepiinu, kui uute lõngatokkide järele marsin. Niisiis hakkasin heegeldama lapitekki. Töö on selles suhtes hea, et ei ole vajadust kõike korraga valmis teha. Saab lapp lapi haaval heegeldada ja just siis kui tuju ja aega juhtub olema. Ning muster on ka lihtne - tavaline kuusnurk, ühekordsetest sammastest.

Roosa ja roosiline

Mudel: paanidega seelik ajakirjast "Käsitöö", suvi 2007
Kangas: 55% lina, 45% viskoos

Selline ta siis saigi. Kangas ostetud Abakhanist.


Vaatasin ka juba Burdast ühe kleidi lõike välja (piiluda saab siit), aga tundub, et seda saab ainult neil webist tellida. Ja niipalju kui mina arvutasin, tuleks selle lõike hind tunduvalt kallim, kui siit poest terve ajakiri osta. Mis teeb mind muidugi väga õnnetuks, sest mida rohkem ma seda kleiti vaatamas käin, seda rohkem meeldima hakkab. Ja paistab, et pole väga keeruline õmmelda ka, mis minusuguse algaja jaoks just sobiks. Niuts! Aga mis seal siis ikka.

Võtsin julguse kokku ja hakkasin õmblema!

Ja sõna otses mõttes. Ma pole õmblemisega just eriti sina peal olnud ja otsustasin, et proovin siiski järele. Ma juba kunagi varem siin blogisin oma julgetest kavatsustest ja nüüd siis tegin asja teoks.


Alustasin väga ettevaatlikult. Kartsin, et keeran asja untsu. Olen küll enne ka õmmelnud, aga nt ühed velvetpüksid siiamaani seisavad kapis, sest normaalsed on nad seljas ainult siis, kui seisad püsti ühe kohapeal ega käi ega istu...


Õmmelda oli tegelikult tore. Ja sujus päris ladusalt, harutamisega väga vaeva nägema seekord ei pidanudki, kuna võtsin karmilt otsuse vastu - üheksa korda traagelda, üks kord õmble! Ja toimis. Valmis sai üks seelik. Väga romantiline-roosiline, paar detaili vaja veel paika õmmelda ja siis saan pildi peale püüda.


Seelik ise on suvine ja kahju kohe, et enne ei saa selga panna. Ma väga-väga loodan, et ta kappi pükste kõrvale seisma ei jää. See oleks küll pettumus. Pealegi mul juba uus idee ka olemas, mida järgmisena õmmelda. Kui päris valmis saab, siis otsustan, kas saab must õmblemise alal asja või mitte.

Mrs Darcy valmis

Mudel: Mrs Darcy (õpetuse leiab siit)
Lõng: Jil (100% villa), lillakaspunane ja Kido Mohair (71% mohääri, 29% polüamiidi), lilla; kokku kulus lõnga villast ca 250 g ja mohääri pisut üle 50 g
Vardad: nr 4,5
Detailid: nööbid (ostetud Abakhanist)

Tegelikult läks kudumine väga kiiresti. Niimoodi õhtuti nokitsedes - ma usun, et üks nädalake alustades esitükist kuni viimase nööbi etteõmblemiseni. Muidugi võttis ettevalmistus koos proovilappidega kauem aega. Ausaltöeldes ma ikka lõpuni välja muretsesin selle lilla tooni pärast, tundus liiga intensiivne ja pigem pidulik kui argipäevane. Aga nüüd kui valmis ja ka seljas käinud, tunnen ma ennast selles päris hästi.


Üle kõige meeldib mulle see, kuidas kampsun näpuga katsudes tundub. Kahju, et seda siin blogis kuidagi edasi anda ei saa - väga pehme ja mõnus:) Kindlasti tahtsin ma kududa villasest lõngast, kuna eelistan alati looduslikke lõngasid kõikvõimalikele keemia-imedele ja teiseks on minu suureks-suureks lemmikuks saanud mohäär - vaatamata avarale dekolteele oli mul selle kampsuniga tõeliselt soe. Muidugi peaks siia juurde ikkagi ka miski sallikese otsima, sest praegusel aastaajal (talv oleks muidugi nüüd liiast öelda) on nii palja kurguga ringi käia paha-paha.


Kõige tüütum kogu loo juures oli kokkuõmblemine. See osa meeldib mulle üldse kudumise juures kõige vähem. Katsetasin enda jaoks uut meetodit, mille kudumisraamatust leidsin - õmmelda silmushaaval töö paremalt poolt. Aga see võttis nii kaua aega ja oli tõenäoliselt kõige stressirikkam moment, mis ma läbi pidin elama. Eks tegelikul kokkuõmblused on ka selline asi, mis töö kvaliteedi reedab - kui on ikka näha, et on susserdatud-vusserdatud, siis võib see kogu üldmulja ära rikkuda. Olgu kampsun kootud kui perfektselt tahes. Positiivses plaanis vaadates - on veel, kuhu areneda.


Mul on kahju, et ma rohkem päikesepaistelisi pilte ei saanud teha. Peale esimese. Ühel hommikul täiesti ootamatult oli ilus ilm ja jõudsin siva hommikul enne tööle tormamist paar klõpsu teha. Aga sealt sai vaid ühe pildi ja ülejäänute jaoks ei jõudnud ma enam päikest ära oodata - tahtsin juba uut kampsunit ka ülejäänd maailmale näidata:)

***

Lisatud 29. veebruar:

Ja päike tuli:) Jälle hommikul vara ja kiirustades tegin pildid, aga kui keegi soovib lähemalt uurida, siis ehk on need veidi paremad kui eelmised. Ma juba väga-väga ootan kevadet ja valgemat aega, et saaks oma käsitöötegemisi paremini jäädvustada. Ja et oleks üldse rohkem energiat ja parem tuju:)

Mrs Darcy lõpusirgel

Siin pildil on mul veel viimane varrukas pooleli.


Aga siin on juba tagatükk ja esitükid valmis ja ka kokku õmmeldud. Soonikust servaga tegingi nii, et kudusin sooniku osa eraldi edasi ja siis õmblesin seljatüki külge.



Nagu ikka, tahaks juba kangesti selga proovida, et kuidas ja kas üldse istub... Siiani on proovides norm tundunud, aga päris lõpptulemust ikka enne ei tea, kui kõik valmis. Mõne koha peal on kudumine suht kummaliselt kulgenud. Ma kohati püüdsin küll ka õpetust jälgida, aga see tundus mulle veidi... võõras... Nt. tavaliselt varrukat kududes ma ikka kasvatan ca iga 4. või 6. rea tagant, aga selle kampsuni puhul kasvatasin ma ainult 2 korda! Ja varrukakaar tuli ka päris naljakas... noh, kui seljas istub, siis pole vahet. Võib ju veidi teistmoodi ka tehtud olla.

Uus projekt

Valisin roosade seast lõpuks lilla. Ma pole vist ühegi kampsuni tarbeks niipalju mõtetuid lõngatokke ostnud. Põhiprobleem oli selles, et ma tahtsin mohhääri villase lõngaga kokku kududa ja suht raske oli leida omavahel sobivaid toone. Ikka üks on sinakam ja teine kollakam või punakam jne. Tegelikult küll avastasin, et tulemus võib päris põnev tulla, kui kududa kokku täiesti eri toonides lõngad, aga ma ise üldiselt väga kirjut pinda ei armasta. Praegu koon kokku tumepunast veidi roosaka alatooniga villast lõnga ja tugevat kärtsu lillat mohhääri. Tulemusega olen päris rahul, sest need toonid ei kakle omavahel, vaid tekib hoopis mingi selline huvitava lillakas varjund... raske seletada, veel raskem pildi peale püüda. Tegelikult ei ole need lõngad nii toon-toonis, nagu pildi peal tundub olevat.


Ja kusjuures üks huvitav fakt veel, mida olen ennegi märganud, et täpselt sama sorti lõng on erinevates toonides ka katsudes erinev. Ehk siis kui kudusin lilla proovilapi ja siis võrdluseks samadest lõngadest teist tooni roosa proovilapi, siis oli roosa tunduvalt paksem ja jäigem kui lilla. Oleks pidanud võtma numbri võrra suuremaad vardad.

Ja kampsunist endast - tegemist Mrc Darcy mudeliga, mille kohta leiab pildid ja õpetuse siit. Mulle kohe väga-väga hakkas see mudel meeldima, ainult ma ei suutnud ette kujutada, mis värvi ta minul olla võiks... Päris üks-ühele õpetust ma järginud ei ole, kohandasin veidi vastavalt oma vajadustele. Esimene tükk on mul valmis ka juba.


Tegelikult on valmis ka teine külg ja pooleli juba seljaosa. 4,5 varrastega edeneb kudumistöö päris kiiresti. Esimest korda otsustasin ma kududa soonikust serva kohe koos esitükiga. Ehk et siis ma ei nopi enam hiljem ringvarrastele ääresilmuseid, et serva kududa. Ma ei saanud päris täpselt õpetuses sellest osast aru, et kas seal samamoodi tehtud. Igatahes ei suutnud ma tuvastada seda momenti, kus ta oleks serva eraldi kudunud. Mõte pole sugugi paha, sest see serv jääb igati esinduslik. Pean vaid veidi mõtlema, kuidas ma seljaosal kaeluse juures olukorra lahendan. Ilmselt koon esitükkidel serva osa edasi ja siis õmblen lihtsalt seljaosa külge kinni.

miskit ikka podiseb kaane all

Päris tegevusetult ei istu. Olin pikka aega kahevahel, et mida kududa. Üks tumesinine idee ja siis üks roosa idee:) Tumesinise jätsin praegu sinnapaika, see oleks rohkem nagu talve teema. Aga kuna õues linnud laulavad ja päikest kah on vahel näha, siis otsustasin roosa kasuks. Praegu koon proovilappe ja valin täpset tooni välja. Kui kõik hästi läheb, siis on siia peagi jälle ka miskit asjalikku postitada.

Tundub, et ma polnud ainuke

Olen ikka aegajalt sirvinud ja ostnud pisikest "Minu käsitööd" ajakirja ja vahel leiab sealt päris põnevaid asju. Ma küll olen juba üht koma teist jõudnud kududa, aga päris kudumisproff ikkagi ei ole. Ükskord mõtlesin ühte kampsunit sealt kuduma hakata, aga õpetust lugedes jäi suu lahti... seal polndki muud, kui et kuduge lõigete ja mustriskeemi järgi... Ma olen harjunud, et ikka varrastele luua nii ja nii mitu silma ja kududa niimoodi nüüd nii mitu rida jne. Jäigi mul see asi kudumata, sest päris nii suurt tahtmist ka ei olnud. Eks ikka peab proovilappe tegema ja silmi lugema ja arvutama, ka siis kui õpetuses kõik kirjas on. Aga miski orientiir on ikka kasuks.

Tundub, et ma polnud ainukene hädaline:) Nüüd leidsin poest sellise kavala ajakirja, kus kõik tarkused kokku kogutud. Lühidalt ja konkreetselt. Ma pole küll läbi lugeda veel jõudnud, kuid sirvimisel tundus päris asjalik. Igatahes ostsin ära.

Ma julgeksin veidi viriseda viimase aja kudumisõpikute kohta. Mulle tundub, et nad ei ole väga asjalikud. Rohkem on pilte kui juttu ning seletusi. Paksu raamatu hind on päris soolane, aga kui lugema hakkad, siis nagu polegi midagi eriti. Võibolla teen ma ülekohut, aga nii vähemalt mulle tundub. Minu lemmikuteks on siiani need raamatud, mid kodust riiulilt leidnud olen (praegu ei tule nimed ja autorid meelde, aga võin selles osas seda kohta siin hiljem täiendada). Ja uuematest raamatutest meeldivad mulle kõige enam Anu Pinki käsitööõpikud. Nii kudumise kui õmblemise kui kõige muu kohta. Hea ja kodumaine lugeda ning ei ole klantspiltidega üleküllastatud.

Paar ilusat asja

Avastasin enda jaoks sellise koha nagu Etsy. Mitte et ma nüüd müüma plaaniks midagi hakata (selleks mul julgust ilmselt napib), aga vahel saab sealt mõne hea idee. Ja uskumatu, mida kõike inimesed tegelikult teha oskavad. Olen isegi salaja plaaninud, et tahaks kunagi oma asju ka müügi jaoks teha, aga siiani asi vaid plaaniks on jäänudki. Ega ei ole ka väga kohta, kuhu oma töid pakkuma minna ja ise äri püsti panna tähendaks kindlasti tohutut aja- ja närvikulu. Ning täiskohaga tööd, mis mul juba niigi olemas on.

Aga mulle väga meeldivad osad poekesed seal:
Jennifer Morris - armsa südame- ja lillekujulised ehted
Irene Suchocki - mitte küll just käsitöö teemaline, aga päris huvitavad fotod
Lusitania - pehmed ja värvilised vilditud vidinad

Neid poekesi on kindlasti palju rohkem, aga võtab tõsiselt aega, et seal ringi surfata. Vägisi kipub vahel mõte pähe ise ka midagi sellist teha, mida seal müüki panna. Aga ma veidi pelgan. Kas kõik ikka tõesti nii ladusalt läheb, et saadad paki ja saad raha vastu... Mulle meeldib asju teha, aga ei meeldi üldsegi äri ajada.

Vanaema õlasall

Mudel: Feather and Fan Comfort Shawl (kudumisõpetuse leiab siit)
Lõng: Alvita Alpaka (100% alpaka villa), erinevad toonid, kokku kulus veidi üle 400 g
Vardad: ringvardad nr 3,5


Head uut kõigile! Selline saigi minu esimene kootud õlasall, mis läks kingituseks vanaemale. Algul tundus, et pusimist on kohutavalt palju, aga tegelikult oli salli päris mõnus kududa. Aega muidugi võttis. Hakkasin kuu aega enne jõule pihta ja jõudsin mõned päevad enne kingi üleandmist valmis. Päris iga päev muidugi kududa ei jõudnud ka ja õhtuti vaid mõned read (aga oi kui pikad read).


Alpaka lõng on üks minu lemmikuid. Pehme ja soe ja ei aja kihelema. Võibolla õlasalli jaoks võiks olla midagi kergemat, et õlgade pealt maha ei libiseks. Samas sai sall lõpuks siiski piisavalt suur, et seda annab ümber mässida. Ma väga loodan, et vanaema seda mõnikord kasutab ka ja mitte ainult kingitusena kapis ei hoia nagu tal uute asjade puhul kombeks on.

Ei anna alla!

Läksin poodi ja ostsin ringvardad ära. Tüütu küll, et iga projekti jaoks jälle uued vardad tekivad. Aga ehk ma kasutan neid kunagi kuskil veel... viitsin võibolla mõnda õlasalli jälle kuduma hakata, kuigi nr 3,5 varrastega on see ikka väga piinav protseduur. Asi edeneb nii aeglaselt. Ma usun, et nr 5 varrastega oleks mul sama mustrikordade arvu juures juba igasugune laius ja pikkus rõõmsalt käes olnud. Loodame siis vanarahva tarkuse peale, et kaua tehtud kaunikene :)

Päkapikk toimetab

Vaatamata sellele, et ma miskit postitada pole jõudnud, ei tähenda see seda, et ma nüüd käed rüpes istun ja niisama paremat homset ootan. Kindad said valmis ja ootavad otsust - kas kaunistada või mitte kaunistada.


Ja siis on mul pooleli üks jõuluprojekt. Nimelt hakkasin õlasalli kuduma - mõtlesin, et no mis see siis ära ei ole! Aga mitu nädalat olen juba pusinud. Eile õhtul ei mahtunud silmad enam kuidagimoodi varda peale ära ja mul närv ütles üles ning kudusin silmad maha. Varraste pealt ei saa päris täpselt suurusest aru ka. Ja kui olin ära lõpetanud, siis vaatasin, et oleks võinud ikka vähemalt 5 cm veel pingutada... 10 cm oleks veelgi toredam olnud.

Peangi nüüd plaani, et mida ette võtta. Kasutasin täiesti tavalist kahte varrast, nagu kampsuni kudumisel. Aga peaks vist muretsema miskid hirmpikad ringvardad, silmad uuesti peale noppima ja edasi kuduma. Oleks et see sall mulle endale, aga see on mõeldud kingituseks ja siis peab ikka olema korralikult tehtud. Et ei oleks kingisaaja ees piinlik... et oleks suurema teinud, aga näe silmad ei mahtunud enam ära...